Sõnumed nr 2 - veebruar 2013
Väsimatult ruttavat aega näitav kalender kuulutab peatselt saabuvat Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva. Inimese kohta kõrge vanus, kuid ühe väikese riigi kohta ei tundugi seda nii palju. Siiski kui sügavamalt vaadata möödunud aastakümnete ajaloo lehekülgedele on seal kirjas aukartust äratavalt palju kannatusi, valu, kurbust, läbielamisi, taasärkamist rusuvast ikkest, minekuid rõõmsamate homsete poole, uusi pettumusi ja lõputut lootust, usku, igatsust...
Ühel jaanuarikuiselt külmakargel päeval tööl olles mõtlesin, et küsiks õige oma rühma lastelt, mida nad arvavad oma Eestimaast. Gripiviirus oli omamoodi laastamistöid teinud lasteaia Pisipõnn Päiksekiire rühmas ja nii oligi aega pikemalt nelja noorhärraga arutleda. Öeldakse, et lapsesuu kuulutab tõtt. Tõepoolest nii see on, sest 6-7 aastane oskab juba väga uskumapanevalt väidelda ning oma arvamust avaldada kaasa mõtlema panevalt. Laste poolt öeldut hiljem arutledes sündiski idee avaldada vestlus kõigile Teile, kes te seda lugu hetkel loete. Nii palju siirust, ausust, tõtt ja igatsust tänase Eestimaa argipäevast läbi lapsesuu Eesti Vabariigi 95 sünnipäeva eel las jääb meile lohutuseks, rõõmuks ja mõtlemapanevaks jõuks.
Lastele esitatud küsimus oli: „Milline on Sinu Eestimaa?“ ja vastused on täpselt nii kirja pandud nagu need neli noorhärrat vastasid, arvasid, mõtlesid.
Patrik (6.a) „Siin on elu rõõmus. Siin on mu koerad ja toredad inimesed, nad teevad nalja. Ma soovin, et Eestimaa aitaks mul kasvada suureks. Tahaksin, et siin oleks erinevaid inimesi, kellel on erinevad näod. Oma kodule mõeldes soovin, et ta peaks talved vastu. Soovin, et Eestimaa saaks sünnipäevaks ka kingitusi!“
Iga lapse ütlemisest püüdsin välja lugeda midagi sellist, mis kajastab tänapäeva hetkeolukorda. “Oma kodule mõeldes soovin, et ta peaks talved vastu.“ Ongi ju nii, et kõik me loodame üle elada raskemad ajad, unistame uhkematest homsetest. Ka südames on vahest talv, siis kui on külm, kurb, raske ja ei oska enam kuidagi edasi minna. Ka Eestimaa südames on talv, siis kui on raskemad ajad. Me soovime kõik, et arukus, mõistlikkus ning tarkus aitavad võita lokkavat rumalust. Eestlane on läbi aegade väga leidlik ja nutikas olnud. Ega me muidu nii kaua püsiks.
Jaan Francis (7.a) „Mu kodu on ilus, sest mu kodus elavad head. Tahan Eestile soovida, et tema inimestega midagi ei juhtuks. Soovin inimestele ILUSAT ELU!“ Kui siiras ja samas lihtne soov. Täiskasvanuna maailma vaadates unistab enamus sellest, et oleks raha, rikkust, asju, võimu jne. Inimesed lähevad oma ahnete soovidega ummikusse ja süüdistavad siis riiki, valitsust, kaaslasi, naabreid selles, et kõik on halvasti, tunnistamata endale, et muudatused meie ümber saavad alguse siis, kui oma mõtlemist muuta. Kui tihti me mõtleme, et oleks selline ilus elu, kuhu mahuks palju sõprust, headust, siirust, soojust, looduse ilu, rahu ja armastust. See väike noorhärra kasvab ja ma väga loodan, et ka tema siirad mõtted kasvavad koos temaga ning muudavadki selle maailma tulevikus selliseks, kus oleks ILUS ELU!
Rasmus (6.a) „Minu Eestimaa on ilus. Minu kodu juures jõe ääres mulle meeldib, kui päike loojub, siis tulevad alati pähe need head mõtted, mida teen järgmisel päeval. Soovin, et Eestimaaga midagi ei juhtuks, sest olen kuulnud, et sõjavõitlejad võivad eesti endale võtta. Oleksin siis kurb. Päris pidupäeval ma soovin, et eesti inimesed oleksid rõõmsad ja kui pidupäev on läbi, soovin, et Eestil oleks iga päev kõik hästi, siis saan mina oma issi-emmega rõõmustada." Suurepärane näide sellest, kui tähtis on lapsele kodu, kodukoha armsad paigad, kus olemise ja mõtlemise ruumi, kus kõige kallimad ja ainsamad, keda usaldada siis, kui kasvõi terve maailm on su reetnud. Jääks see väikemees suureks saades kindlaks oma tõekspidamistele, siis on paljudel tema kaaslastel ta kõrval väga kindel ja turvaline minna ning muuta jällegi üks väike killukene Eestimaad suureks, heaks ning armastusvääriliseks.
Andero (6.a) „Minu Eestimaa on nagu IGATSUS! Selline igatsus nagu ma igatsen oma vanaema ja vanaisa, kui nad Soomes töötavad. Armastan emmet-issit ja vennat. Ma teeksin Eestimaale sünnipäevaks kaardi ja sooviksin sinna head vabariigi aastapäeva! Üks soov oleks mul veel, et Eestimaa võluks vanaemale ja vanaisale siia töökoha ning et nad saaksid siin sama palju raha, kui Soomes. Siit ma ei tahaks ära minna, sest siin on minu kodu ja ma ei müü teda kunagi ära….!“
Pisikene Eestimaa nutab ja rõõmustab üheaegselt selliseid siiraid lapsesoove kuuldes. Lugesin mitu korda seda juttu ja mõtlesin, et see on nii reaalne. Tänapäeva Eestimaa ongi ju nagu igatsus. Kõik oleks nagu korras, aga midagi on ka kildudeks purunenud. Haiget teeb see, et juba laps tajub igatsust ning valutab südant, kas ta kodu tuleb kunagi maha müüa… Vaidlemise koht, et lapse jutt ja mis seal ikka, aga mäletate, et lapsesuu räägib tõtt! Kallis Eestimaa – mina, sina, meie, nemad – meie kõik, kes me siin elame. Ärme mõtle oma maale ainult siis, kui on tema sünnipäev. Mõtleme temale ka siis, kui on argipäevad. Hoolime tema inimestest, usaldame neid, kes hoolitsevad Eestimaa hea käekäigu eest. Tajume ja tõrjume võltside jõudude vägevuse ning hoiame aususe, siiruse ning lihtsuse poole. Hoiame seda aega, mis meile on antud selleks, et olla siin maal õnnelik. Aeg on huvitav nähtus. Teda on nii vähe, siis kui jääd hiljaks ja nii palju, kui ootad... Ootame siis sellel igatsust täis maal – Eestimaal, et elaksime üle talved, kogudes mõtteid koduukselt päikeseloojangut vaadates homse ILUSA ELU jaoks!
Lasteaia „Pisipõnn“ suured ja väikesed pisipõnnid soovivad ilusat Vabariigi Aastapäeva!
Kairi Kroon
|