Sõnumed nr 11/409 22.nov. 2013
Sügiskuud on halli udu ja lõputut vihma täis. Sügiskuud on värvilisi langevaid lehti ja närtsinud aedade vaikust täis. Sügiskuud on uue valguse ootust ning igatsust täis. Sügiskuud on lindude rännuhõikeid ja hüvastijätu tiivaplaginat täis.
Lapsed Pisipõnni lasteaia Päiksekiire rühmast elavad oma tavalist elu ja toimetavad oma tavapäraseid toimetusi ning ega nad märka seda looduse hallust, sest kui päevad on täis toimetusi, siis saab ka kõige hallima argipäeva mõelda päikest täis ja kõige nukrameelsemad momendid naerda rõõmsalt helisema. Meie rühma peagi kooliealiseks saavad lapsed jälgivad oma argipäeva askeldusi tehes rahvakalendri tähtpäevi, jälgivad vanu traditsioone ja tunnevad paljude ilmaasjade vastu huvi. Aeg on saamas nii kaugele, et viimane aasta lasteaias tuleb väärikalt lõpuni astuda, et avada järgmise aasta sügisel juba koolimajas uue alguse uks. Meie omalt poolt lasteaias püüame pakkuda põnnidele kõike seda, mis jääks mälestuste pildiraamatusse helgena püsima. Nii ongi tavaliselt nii, et tegemiste jaoks jäävad päevad lühikeseks ja ikka on selline tunne, et tahaks pakkuda enamat ja rohkemat, sest lapsed tahavad suuremaks kasvades aina rohkem näha, teha, kuulda, käia. Olen kuulnud ütlemisi, et küll suuremates linnades ikka pakutakse lastele rohkem võimalusi. Arvatakse ju elus sageli nii, et seal kus meid parasjagu ei ole on kõik palju helgem ja ilusam. Ah pole see sugugi nii. Meil on Tapal ju ka erinevaid võimalusi. Osaledes igapäevastes planeeritud tegevustes on lastel veel võimalus käia judoringis, jalgpalli-ja tantsuringis, inglise keele ringis ja lisaks leiavad vanemad oma tegemiste kõrvalt aega käia lapsega ujumas, kinos, teatris ning mujal.
Meie Päiksekiire rühma sügisesed käimisi on olnud erinevaid. Hingedepäeval käisime Mürakarude rühma koolieelsete lastega koos surnuaial. See on meil peaaegu iga-aastane traditsioon. Nii nagu kirik, on ka surnuaed üks osa meie kultuurist, mida laps väiksest saadik peab teadma. Austus ja lugupidamine esivanemate vastu on üheks möödapääsmatuks väärtushinnanguks inimese elus. Samatähtis on see, et laps oskab käituda sellistes kohtades. Hingedeaeg on vaikuse ning mõtisklemise aeg.
Isadepäeval tralli ja mängimist asendas sel aastal vahva väljasõit Rakvere Politseimuuseumi, kus lapsed koos isade ja emadega käisid. Lastele räägiti politseiniku tööst ja vanematele oli muuseumi tutvustus. Pärast said kõik koos käia terve muuseumi läbi. Katsetada, proovida ja vaadata on seal palju. Südamlik oli seegi, kui vanemad kirjutasid tagasisidena tänusõnu, mis olid kinnituseks, et üritus meeldis neile.
Üks vahva lõunapoolik noortekeskuses väärib samuti märkimist. Nimelt osalesime kevadel laste luuletuste kirjutamise üritusel. Luuletused tuli kirjutada uude lasteportaali www.lastega.ee internetis. Selle kuu üheteistkümnendal päeval tuligi portaali toimetaja isiklikult meie lapsi tänama. Noorte luuletuste kirjutajatega läksime Tapa noortekeskusesse, kus Ave oli meile kamina küdema pannud ja erinevaid mänge lastele mängimiseks valmis sättinud. Mängides ei olnudki ootamine pikk ja siis tuli Anne Parts meid rõõmustama oma tänukirjade, auhinnaraamatu ning vildist ise valmistatud maasikatega. Jällegi üks algus väikese autori jaoks tehtud. Kes teab, millised kuulsad luuletajad või kirjanikud neist põnnidest sirgumas on.
Nii need päevad meil veerevad omasoodu toimetades, õppides ja kasvades. Hallist sügisest on saamas peagi talv, see valge lootuse aeg, küünlakuma ja piparkoogilõhna täis, päkapikkude jälgi ja südamesoovide täitumisi tulvil jõuluaeg. Ootame ja naudime siis koos seda imelist aega, mis ees.
Kairi Kroon
|